Olen rändaja, kes on jätkuvalt teel. Teadmata, kuhu täpselt jõuan, ja ausalt öeldes… ega ma ei oota ka seda kohalejõudmist. Sest teekond ise ongi see, mis mind inspireerib, õpetab ja toidab. See on täis lugusid, hetki ja värve, mida ei taha vahele jätta ega kiirustades mööda lasta. 

Jätan meelega vahele numbrid ja kuupäevad, tiitlid ja saavutuste nimekirjad. Elulugu ei ole minu jaoks ainult faktid, vaid see, kuidas ma olen kogenud elu — kuidas see on mind vorminud ja kuhu on mind juhtinud. See rännak on olnud täis kõike: aeglast ja rahulikku kulgemist, aga ka järske kuristikke ja ootamatuid pöördeid. On olnud hetki, mis on toonud ellu süngemaid varjundeid, aga ka neid, mis on kinkinud terve vikerkaare. Nii nagu ilmselt meil kõigil. Kes saab oma teekonnast kirjutada õhema, kes paksema raamatu. Igaljuhul olen nende õppetundide eest tänulik ja loodan, et õppetükke kordama ei pea:).

🌿🌿🌿

Kui "tasku-filosoofiast", loovkirjutamisest, maalimisest ja melomaaniast edasi vaadata, siis minu eluarmastuseks on vaieldamatult fotograafia. See pisik nakatas mind juba väga varajases lapsepõlves, mil onu ehitatud imepisikeses  "kodu-kootud" pimikus sain esimest korda osa maagiast. Hetkest, kui punases valguses ilmus paberile kujutis - imeline! 

Aastate jooksul olen katsetanud erinevaid kaameraid, elanud üle digifotograafia buumi ja mänginud kaasa uute trendidega. Aga see igatsus päris, analoogfotograafia järele… see ei kadunud kuhugi. Nii leidsin ma end lõpuks tagasi filmirullide, pimiku ja selle erilise vaikuse juures. Siiani on kõige kaunimad tabamused sündinud just siis, kui olen kaamera sees klõpsatamas mitte pikslite, vaid valguse ja varjude päris tantsu.

Minu fotomaailmaga saad tutvuda: https://www.erikatuulik.com/

🌿🌿🌿

Erialalt olen intensiivraviõde ja pool teadlikust elust ka töötanud erakorralises medistsiinis - intensiivravi, EMO, kiirabi ja lõpetades dementsuse diagnoosiga patsientide-lähedaste nõustamisega. 

Kaalukausil on jätkuvalt mõlemad - nii meditsiin kui ka fotograafia. Kui meditsiin on minu süda, siis fotograafia on minu hing. 

Nii ei jäänud ka fotograafia studeerimata. Läbinud erinevad kursused, fotokoolid, töötoad ja lõpetades 2021 aastal Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia fotograafia, mil nägi valgust ka esimene näitus Kreenholmi imeliste seinte vahel. Jõudes oma haridusteel järgmise sammuni ning lõpetades 2025 aastal Robert Gordons University (UK) sotsiaalteaduskonna kraadiõppes terapeutilise fotograafia eriala ning olles tänasel hetkel Eestis 1. "paberitega" koolitatu terapeutilise fotograafia valdkonnas. 

Terapeutine fotograafia annab fotograafiale värskendava väljundi ning kattub väga suuresti ka minu soovist - tuua seda positiivsust läbi fotograafia mitte ainult minu ellu, aga luua sellest jätkusuutlik lisaväärtus ka teiste jaoks. Mitte vaid esteetikat kunstisaali, vaid olla igapäevaseks vahendiks kõigile, kes soovivad läbi fotograafia "turgutada" oma vaimset tervist.

Numbrilist infot pakub foto CV

Olen Erika Tuulik või siis pigem lihtsalt Erika:).