Teekond terapeutilise fotograafiani

Tekst: Erika Tuulik

Alustades sellest, et jõulud on üks tore periood, mil mõnusalt aeg maha võtta ja tänutundega mõtiskleda.

Olen õnnelik inimene. Minu elus on juba väga pikalt olnud fotograafia, mis mind tõeliselt sütitab, rõõmustab ja ka lohutab. Kaamera (lausa viis) on tõeline sõber, kellega (just kes) koos inspireerivat kvaliteetaega veeta. See on minu dialoog maailmaga. Jäädvustades selle, kuidas mina seda tunnetan ning võimaldades mulle sobivas marinaadis seda teistele edasi peegeldada. Fotograafia on vabadus sõnu kasutamata öelda häälekalt välja see, mis muidu ehk häälepaelte taha takerdub. See on võimas vahend end tühjaks "rääkimiseks" ja seeläbi ka minu jaoks asendamatu visuaalne päevik. 

Viimastel aastatel olen fotograafiat järjest teadlikumalt kasutanud ja seejuures olen väga tänulik EKA Avatud Akadeemia fotograafiale, mis andis minu suhtele kaameraga märksa suuremad mõõtmed ja mis siin salata - ka ambitsioonid eneseteostuseks, väljundiks. 

Peatudes nüüd põgusalt EKA õpingutel, siis mingil kummalisel kombel on mul kombeks asju esmalt "maha magada" ja siis pingsalt oodata, et järgmisele trammile hüpata. Nii juhtus ka selle Avatud Akadeemia fotograafia 1-aastase täiendõppega. Leidsin selle võimaluse mõned nädalad pärast seda, kui kursus oli juba komplekteeritud. Ega siis muud üle jäänud, kui jäin õhinaga ootama järgmist aastat, mis tõi paraku kaasa pandeemia. Minu suureks rõõmuks kursus siiski ära ei jäänud, kuigi osaliselt möödus see ekraani taga või siis maskides EKA "gurmee laboris" (ruum grupitööks EKA fotograafia osakonnas).

Nagu ikka pole halba ilma heata. Vaatamate sellele, et sõge viirus piiras igati 10-liikmelise grupiga koolivälist sotsialiseerumist, siis oli see ülimalt toetav vaimsele tervisele. Aasta toimetamist aitas vägagi korralikult välja lülituda sellest pandeemia-hullusest. Kreatiivsed koolitööd kohustasid süstemaatiliselt fokusseerida kreatiivsusele ja grupikaaslaste mõnus seltskond, isegi kui see oli ekraani taga, lõi mõnusalt sooja ühtsuse tunde. Siinjuures vahemärkusena, et kuigi eelmainitud kooliväline sotsialiseerumine jäi ära, siis siiani käime korra kuus oma grupiga koos ja seda juba 4,5 aastat. 

Ühine kirg hoiab inimesi koos, tekib mõnus sõpruskond, tulemuseks kuuluvustunne.  

Kõik eelnevalt mainitud juba viitab sellele, et fotograafiaga seotud tegevused on olnud isiklikult mulle rikastav vaimule ja rõõmustav hingele, teadvustades endale selle protsessi vägagi positiivset, terapeutilist poolt. Kui mulle on see hea, siis äkki saaks seda võimalust jagada ka teistega? Teha seda mõtestatult ja mitte "soolapuhujana", kes mäed-taevad kokku lubab. Lähtudes eelkõige refereeritud teadmistest ja inimlikust eetikast - kui sa ei saa aidata, siis ära vähemalt kahjusta. 

Nii hakkasingi 3 aastat tagasi otsima võimalust lisateadmisteks, õpivõimalusteks. Leides juba 2 põnevat terminit nagu "fototeraapia" ja "terapeutiline fotograafia". Kõik tundus nii uus, põnev ja sõnavara rikastav.

Tuuseldades ekraanitaguses maailmas komistasin sellise nime otsa nagu Judy Weiser  ja kae rõõmu - FB's täitsa omaette grupp, millega pikalt mõtlemata liitusin. Tõsi küll, liitumine polnudki ainult "linnukese" tegemine lahtrisse. Tuli siiski anda adekvaatseid vastuseid küsimustele. Kuna tol ajal töötasin õena ja keskendudes suures osas just dementsust põdevatele inimestele, siis oli mul ka jagada üks tore projekt, mis baseerus küll fotodokumentalistikal, kuid mis juba näitas teatavat positiivset efekti fotograafia kasutamisel. Sellel teemal siinkohal pikemalt ei peatuks, aga see oli teema mille kenasti selles sotsiaalmeedias grupiga liitumiseks teele panin, kirjutades üsna põhjalikult oma amatöörlikkust katsest muuta ühe inimese elu läbi fotode tegemise värvikamaks, luues emotsioone.

Vahemärkusena. Olen õena lõpetanud lisaks intensiivravile ka dementsuse diagnoosiga patsientide õenduse ja lähedaste nõustamise ehk siis kogu protsess baseerus eelkõige kutse eetikal, lähtudes patsiendi väärikusest ja heaolust. 

Kui olin oma pika läkituse teele pannud, siis vaid mõni minut hiljem potsatas minu messenger' i postitus Judy Weiserilt isiklikult! Minul oli Eestis hilisõhtu, aga Kanadas ilmselt mitte, sest just seal Judy Weiser toimetabki. Kanada psühholoog, kes on terapeutilise fotograafia loomisel kõige olulisem persoon, tuues selle termini esmakordselt kasutusele juba 50 aastat tagasi. Kui aus olla, siis olin ülimalt üllatunud ja meeldivalt puudutatud. Gruppi võeti nobedalt vastu ja sain kuhjaga inspireerivaid ideid, kuidas selle teemaga toimetada.

SÜÜES KASVAB ISU!

Olen täheldanud, et mulle ikka VÄGA meeldib õppida. Mitte keegi ei ole õppimiseks "liiga vana". 

Õppimine annab niivõrd kirjeldamatult palju. Selles on jätkusuutlikkust, annus elutervet uudishimu ja dünaamikat. Rääkimata sellest kuivõrd palju rikastub meie sisemaailm ja sõnavara.

Nii jõudsingi oma pika eelsoojendusega ilmselt kõige olulisema teemani - Robert Gordon University.

Saabus lahendus, kuidas pakkuda läbi fotograafia vaimset tuge ja rõõmu, aga mitte fotokoolituse või teraapia, vaid lähtudes just nimelt fotograafia terapeutilisusest, protsessist ning seda mõtestatult, kvalifitseeritult.

Ja taas suutsin pisut hiljaks jääda registreerumisega. Ei miskit hullu, ootasin sügist, et saata oma sooviavaldus ja seda üldse lootmata sellesse gruppi pääseda. Ankeete tuli täita ikka kuhjaga - kõikvõimalikud eelnevad haridust tõestavad dokumendid, inglise keele oskus, kogemus, visioon, jne. 

Oli see vast rõõmustav kiri postkastis - "JAH" vastusega - kirjeldamatult suur rõõm, "tänumeeter" ületas kõik piirid. Ootusärevus, põnevus ja ikka see väike pelgus, et ei tea kas vean keeleliselt välja - vedasin kenasti:).

Rääkides õpingutest, mida RGU pakkus (enam paraku mitte) eesotsas Dr. Neil Gibson' ga, kes on teine väga oluline tugisammas terapeutilise fotograafia valdkonnas, antud õppe autor ja väga inspireeriv õppejõud. 

Kogu terapeutilise fotograafia õpe oli ikka üsna mahlakas "combo" - sotsioloogia, psühholoogia, filosoofia.

Lektoriteks absoluutne koorekiht, mis paneb veel tänaselgi päeval ahhetama - Neil Gibson, eelmainitud Judy Weiser, Mark Wheeler (kellest on inspireeritud ka töötuba "Kõnni ja Kõnele"), võrratu Ruth Davey ("Look again" mindfulness projekti eestvedaja), veel ning veel oma ala tipp-tegijaid. 

Juba alguses vihjati, et 1. poolaasta on täis pisut rohkem "kuiva" teooriat. Mulle endale meeldib kangest väljend "teooriast on vähe kasu, kui see praktikasse ei jõua". Jõudis küll, aga sellest pisut hiljem.

Enne kui hüppan protsessi, siis teen väikse võnke ja räägin inimestest RGU (Robert Gordon University) grupis. Psühholoogid, sotsiaaltöötajad, fotograafid ja seda erinevatest riikidest üle maailma. Nii huvitav, kui see ka polnud, siis mõneti oli see teema keerulisem just fotograafidele. Miks? Ilmselt kipub fotograaf priotiseerima esteetikat (tehnilist saavutust). Samas pole see terapeutilise fotograafia eesmärk. Oli tõeline privileeg olla ühes inforuumis erinevatest riikidest grupikaaslastega - Kanadast Austraaliani ja Iirimaalt Lõuna-Aafrikani. Post-sovietlikust maailmast vaid mina ja lähimaks virtuaalseks pinginaabriks fotograaf Amsterdamist. 1,5 aastat täis elevust ja ootust, mis täidetud nii valgustava materjali kui ka inspireerivate kodutöödega. Seda seniks kuni tekkis 3500 sõnaline essee. Esimene essee tuli üle kivide-kändude, aga tulemus "C" (Eesti keeles "hea" ). Ise olin rahul, sest pean piinlikkusega tunnistama - see oli minu elu 1. essee ja seda veel inglise keeles. Minu generatsioon tuleb ajastust, kui veel kirjandiga piirduti:). Aga olen tänulik - taas üks elutarkus juures.

Teine essee oli väga tähenduslik - kokkuvõte kõigest õpitust, kogetust. Kirjutasin seda täpselt aasta tagasi - jõulude ja aastavahetuse vahel. Lükkasin pidevalt edasi ja lõpuks siis üdini haigena panin read kirja. Ei valinud mugavat teemat. Võtsin luubi alla iseenda ja seda läbi kolme metafoorse foto. Kindla eesmärgiga olla iseenda vastu nii aus kui vähegi võimalik. Kõik see oli võimalik, sest diskreetsus essee hindamisel oli tagatud.ja turvaline ruum enda hingemaailma lahkamiseks loodud.

Miks iseenda? Väga lihtne vastus. Selleks, et sütitada teisi iseenda vastu aus olema, selleks tuleb see teekond endal läbi teha. Et mõista selle teekonna sisu ja tulemust. 

Pean tõdema, et seda esseed kirjutades nutsin ja naersin kordamööda. Kusjuures nutsin nii rõõmust kui kurvastusest. Lahti sai rebitud uksed, mis olid aastaid kinni olnud ja millele kivihunnik ette laotatud. Kõik tuli armutult avada ja siduda nende näiliselt igavate teooriate, mis lõpuks andsid reaalsuse väljundi ja lõid selguse. Kõik loksus paika ja ma sain oma vastused. Mingil hetkel tabasin mõttelt, et seda kõike oleks palju varem vaja läinud. Väga vabastav rännak. Seda oli vaja mulle endale isiklikult. Seda oli vaja, et jagada seda kõike ka teiega.

Seekord sai essee hindeks "B". / "väga hea" ja mina 50+ eestlasena päris uhke tulemuse üle. 

***

Milline vägev aeg minu elus, mida vaatan tagasi suure tänutunde ja heldimusega. Uued tuttavad, värsked plaanid ja ideed teostamiseks. Aastal 2026 panen  oma diplomid kenasti raami sisse ja jään põnevusega ootama kohtumisi oma värskes stuudios, millest lähemalt veebruaris 2026;).

Eriliselt olen tänulik Dr. Neil Gibson' le (oma õpetajale), kes on väga toetav siiani ja elab kaasa terapeutilise fotograafia arengule Eestis. Loodan väga, et ühel heal päeval saame me teda tervitada Eestis ja osa saada tema hindamatutest mõtetest.

Seniks aga krutime hoo ise üles ja laseme kreatiivsusel sillutada endale toreda raja, mida mööda koos tatsata:).

MÕNUSAT KULGEMIST MEILE!

Lõpetuseks lisan ühe pildi, mida oma lõputöös kasutasin.

Jutud juurde kuulete stuudios.